Uuest aastast muutub ka Jalka levitamine. Kõigile litsentseeritud jalgpalluritele postitatakse Jalka koju, ajakirja saab tellida Eesti Posti kaudu ning osta kõigist hästi varustatud lehekioskitest ja poodidest.
Ühe numbri hinnaks jääb jätkuvalt 29 krooni, 12 kuu tellimus maksab 348 krooni ning poole aasta tellimus 174 krooni. Tellida saab siit.
64-leheküljeline Jalka on kahe aasta jooksul ilmunud 12 korda. Ajakirja peatoimetaja on Indrek Schwede.
Jaanuarikuu Jalkas
räägib 73 korda Eesti koondist esindanud Teet Allas, kes alates 2009. aastast on FC Flora mängiv abitreener, et soovib endiselt välisklubisse pürgida. Huvitavat ja meeleolukat lugemist pakub portreelugu mitmekülgsest jalgpalliperekonnast Saar, kelle liikmed Heleri, Jüri ja Eiko on vutihuvilistele teada-tuntud.Seekordsest Jalkast selgub, kui oluline on naiste jalgpalli roll kogu jalgpalli tuleviku jaoks, kuidas tekkis vutibuum Järvamaal, millega tegeleb tuntud fänn Rootsi Kunn, kuidas eestlased pimedate jalgpalliga tutvust tegid, kes mullu Meistriliigas kõige rohkem mänguaega said, mille eest andis Eesti politsei Liverpooli ülemkomissarile teeneteristi ning millised on Inglismaa jalgpalliklubide nimede ja hüüdnimede kujunemislood.
Ülevaade on esimestest Eesti meistrivõistlustest täringujalgpallis, pikemalt tehakse tutvust tuntud noortetreeneri Priit Adamsoniga, koondise peatreeneri poja Henri Rüütliga ning Chelseas palliva Nicolas Anelkaga. Samuti on artiklid Meistriliigast, Tallinna JK Legioni tegemistest, II liigas pallivast Võru jalgpalliklubist ning FC Haapsalust. Rubriigis „Lisaaeg“ räägib telekanali Kalev Sport ilmatüdruk Lisann Lillevere oma jalgpallihuvist.
Legendaarne spordifotograaf Lembit Peegel vaatab enda rubriigis „Peegli peegeldus“ seekord väravavahtide värvikat maailma. Arvamuslood pärinevad Janek Mäggi, Aivar Pohlaku ja Indrek Schwede sulest, postritel on Nicolas Anelka, Carlos Tevez, Rafael van der Vaart, Ragnar Klavan ja David Beckham AC Milani särgis.
64-leheküljeline Jalka ilmub 12 korda aastas, ühe numbri hind on 29 krooni.
Tagasi vaadates ja edasi mõeldes
Sissejuhatuseks üldisest
Mõni kuu tagasi bensiinijaama leheriiulil Villu Reiljani kohtuprotsessist tehtud esikaanelugu silmates tuli taipamine, et meie ühiskond tegeleb enamalt ühe päeva asjadega - Reiljan kinni ja Ansip maha ja oleme hoobilt muredest priid.
Hakkasin mõtlema, kust selline suhtumine pärineda võib ja jõudsin mälus tuhnides tagasi uue Eesti riigi alguspäevadeni – riik sai taastatud ja algas võitlus võimu pärast, mis kestab tänaseni.
Käitutakse nagu oleks meie riik ammu valmis, rahva püsimajäämine kindlustatud ja meie maa ja looduse varadega ümberkäimine kindlalt ja turvaliselt paigas, vaja veel mõned viimased nüansid paika saada ja me saame elama ideaalilähedastes tingimustes.
Tegelikult on olukord suisa vastupidi – üles ehitatud on riik kui bürokraatiaaparaat, aga üles ehitamata on riigi vaimne tähendus ja sisu. Ometi taasloodi meie riik just selleks – et me saaksime hoida oma maad, rahvast, keelt ja kultuuri; luua keskkond meie hävimisohus olnud ja sellele hävimisele viimase viieteistkümne aasta jooksul oluliselt lähemale läinud rahva väärtuste säilimiseks maailma võimalikult pika kestmise huvides.
See on jäänud tegemata.
Oma riiki polnud ju vaja, et asendada ühed fosforiidikaevandajad teistega, et viia Afganistanis sõdivad Eesti poisid ühelt sõdivalt poolelt üle teisele, et asendada Glavliti tsensuur veelgi tugevama iseeneslikult toimiva vabade mõtete levitamise piiramisega, et asendada propagandistlikud telesaated mõtlemisvõimet hävitavatega ja nii edasi ja nii edasi.
Meie riik ja rahvas on oma tee alguses ja sellel teel kuskile jõuda on võimalik vaid siis, kui me üksteisele näpuga näitamise ja üksteise maharebimise asemel hakkame üksteist toetama ja üheskoos elu edasi viima ja seda nii igal üksikul tasandil – jalgpallis, kirjanduses, külaelus – kui ka üldises mõttes – riigis, omavalitsustes ja nii edasi.
Kusjuures me ei ole nii halvad ja kurjad, nagu meile sisendatakse, me oleme sõbralikud ja elujõulised, muidu meid ei oleks juba ammu, küll aga on mõtted, mida meile sisendatakse ja asjad, mida meile olulisena näidatakse tegelikult tähtsusetud ja toimivad ühtesid arenguid toetavalt ja teisi tõrjuvalt.
Nüüd ka jalgpallist
Olgugi, et tänavu tähistame oma mängu sajandat sünnipäeva, on esimesed seitsekümmend aastat sellest siiski vaid teadmine ja mälestus ja ligikaudu poolteist tosinat aastat tagasi oma rahvusliku jalgpalli arendamise võimaluse taastekkimise järel saime toetuda vaid vundamendikillule, mida ehitatud mõne üksiku mehe jõul teist samapalju enne seda.
Olgugi, et oleme ligikaudu pooleteist tosinat aastat ennastunustavalt pingutanud – tõe huvides tuleb tunnistada, et siia hulka jääb ka aeg, mil jalgpalliski üritati tekitada omade ja võõraste leer ja protsesse püüti suunata üksteisele ärategemise rajale – on meie jalgpallgi alles oma tee alguses ja teisiti ei saakski olla, sest vabatahtlikul tegevusel põhinevate klubide kriitiline hulk ei saa tekkida üleöö, nagu ka neisse jalgpalli jaoks vajaliku tasemega entusiastide koondumine.
Ja seda hoolimata asjaolust, et juba üheksakümnendate keskel tõime Eestisse esimese välismaalasest treeneri juhtima ja koordineerima meie tippjalgpalli, käesoleva sajandi aluses alustasime samal moel välja arendama meie treenerite koolitamise süsteemi, mõni aasta tagasi võtsime ette noortejalgpalli ja tänavu alustame naiste jalgpalli süsteemse arendamisega.
Küsimusele, miks on seda kõike vaja teha välismaalastega, vastan, et meie jalgpallikultuur on nii õhuke, et meil pole olnud inimest, kes mõjunuks autoriteetsena kogu oma valdkonnale ja kogu ühiskonnalegi. Mäletate Teituri poolt Eestisse toodud liinikaitset, mille võttis omaks kogu jalgpall kõrgeimast liigast madalamani ja mis on täna jalgpalli enesestmõistetav osa? On selge, et ükski Eesti treener ei oleks suutnud olla ligikaudugi sama veenev, rääkimata teadmiste omamisest, sest liinikaitset oli katsetatud varemgi, aga rahvusvahelisel tipptasandil oma leiutatud jalgrattal sõitmaõppimine ja võistlemine on liialt kukkumisterohke tegevus – seda valu ei ole võimalik ega mõtet kannatada.
Küsimusele, miks neid asju ei olnud saanud teha üheaegselt või kiiremini, vastan, et kahjuks tuleb alati vaadata ka rahanumbreid ja need võimalused on kuni viimaste aastateni olnud piiratud. Õigupoolest oleme alles viimase kahe-kolme aastaga suutnud luua majandusliku põhja, millel seistes saab end pisut kindlamalt tunda ja pisut kiiremaid samme võtta ja sellelgi on olnud oma põhjused.
Peatun ühe lausega ka naiste jalgpalli tähendusel, sest küllap leidub neidki, kes arvavad, et sellesse valdkonda välistreenerite palkamine võrdub raha tuuldeloopimisega. Usun, et tegemist on ühe olulisema asjaoluga kogu jalgpalli populariseerimisel ja arendamisel pikas tähenduses, kasvõi mõeldes vaid nii, et kui tütarlaps on mänginud jalgpalli ja talle on see mäng meeldinud ja ta hiljem emaks saab, siis on ta juba varakult teinud valiku oma laste, nii poegade kui ka tütarde poolt harrastatava spordiala osas. Küllap olete minuga nõus, et esimene sõna nendes asjades on Eesti peres enamasti ema suus.
Lisan teema lõpetuseks, et järgmise asjaoluna võtame sarnaselt ette jalgpallilise kommertstähenduse arendamise ja vastava osakonna loomise liidus. Küsimusele, miks alles nüüd, vastan, et enne oli vaja jõuda jalgpalli arenguga teatavale tasemele, sest enne mistahes müügiprotsessi alustamist peab olema loodud piisavalt nii vaimseid kui füüsilisi väärtusi. Vaimseid selleks, et mitte muutuda müügiprotsessist sõltuvaks ja füüsilisi selleks, et oleks, mida müüa. Vastasel korral muutub turundus pettuseks ja turundaja ehk jalgpall sellesama turundamise pantvangiks ja me ei saaks enam esmaselt tegeleda ala sisulise arendamisega, vaid peaksime hoidma, maksku mis maksab, muljet. See hind on aga liiga kõrge – möödaminnes mainin, et midagi sellist on juhtunud korvpallis.
Üht-teist veel, lõpetuseks
Hea on, et täna võime jalgpallis kõnelda ühtsest perest, kus toimetatakse ühise eesmärgi nimel üha enam üksteist mõistvalt ja toetavalt, mis on igasuguse arengu esimene eeldus. Selles peres on nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid liikmeid, kes kõik tegelevad Eesti jalgpallkultuuri arendamisega. Küllap on Eesti jalgpallikoondis täna meie maal ka üks paremaid näiteid eestlaste ja teistest rahvustest inimeste ühisest samasuunalisest tegevusest – kõik teavad ja tunnistavad, et jalgpallikoondis on rahvuskultuuri kandja, mis tähendab, et koondisse kuuluda soovija peab lisaks kodakondsuse olemasolule oskama ka eesti keelt.
Tippklubide tasandil toimus kahe hooaja vahel olulist – liidu juhatuse poolt mõni aasta tagasi ellu kutsutud Tippjalgpalli Nõukogu viis oma töö individuaalsete kõnelusteni klubidega, kus ajurünnaku vormis lahati klubi olemust ja püüti leida ühine arusaamine tema edasisest arengust ja koht, mida toetades saaks Eesti Jalgpalli Liit kõige paremini aidata klubi Eesti jalgpalli jaoks kõige kasulikumasse seisundisse. Nimetatud tegevusele oli mõistagi eelnenud liidu juhatuse põhimõtteline otsus toetada Meistriliiga ja Esiliiga klubisid hooajal 2009 kokku pisut enam kui 6 miljoni krooniga, vähendamaks majanduslanguse mõju tippjalgpallile.
Toetamine sai võimalikuks tänu liidu majanduslikult eriti edukale aastale ja sellega kanname edasi oma üldist suhtumist, et tippjalgpallur on küll elukutse, kuid jalgpall ei ole äri ja ei muutu selleks ka kunagi ja et see on ülioluline põhimõte. Tähtis on seegi, et toetuse tulemusel saab Meistriliigas olema kuus profiklubi – Tallinna Levadia ja Flora, Narva Trans, Nõmme Kalju, Sillamäe Kalev ja Viljandi Tulevik.
Märgin ära ka liidu noortekomisjonis toimunud ägeda mõttevahetuse, kus välismaalastest noortetöö juhid kirglikult kirjeldasid oma teadmist läänelikust noortetööst vabatahtlike ja tasuta töötavate treeneritega laste esimesel õpetamise tasandil ja uhkust, mis kaasneb mängija liikumisel klubide trepiastmeid pidi ülespoole ja ühist toetust tema teele; ja kus meie, eestlased, sama kirglikult kirjeldasime oma toetust nimetatud süsteemile ja selgitasime, et sellise süsteemi toimimahakkamiseks peab meie ühiskond veel palju arenema ja kasvama nagu meie eetika ja moraalgi, rääkimata jalgpallikultuurist ja harjumustest, mis muutumiseks aega nõuavad.
Teame, et jalgpalli selgroog on vabatahtlik klubiline tegevus, paraku on ajalugu meie jaoks suuremad ja tähtsamadki arengud pea peale pööranud ja kas ja millal me üldse jalgade peale tagasi saame, ei ole selge. Tegelikult on eespool mainitud majanduslangus või koguni kriis selles tähenduses oluline ja hea, sest raha on ületähtsustatud mõõdupuu, eriti meil, kellel selle mõõdupuuga elamise ajalooline kogemus üürike.
Kuna olen märkinud ära mõned liidu poolt plaanitavad järgmised sammud, on lõpetuseks just selle koha peal sobilik tuua veel üks – aastatel 2010 ja 2011 plaanib liidu juhatus alustada amatöör- ja väikeklubide arendamise ja toetamise kavaga, et jalgpalli vundamenti veelgi tugevamaks muuta.
Head uut jalgpalli 100. sünnipäeva aastat kõigile – 100 aastat armastust kõlab uhkelt, aga sellest lähemalt juba „Jalka“ järgmises numbris. Tuletan minagi meelde, et alanud aastast ilmub meie ajakiri igakuiselt.
Aivar Pohlak, Eesti Jalgpalli Liidu president
